In English
Underwater museum in the middle of the Baltic Sea
The wrecks of ships sunk in the Baltic Sea are well-preserved and provide an extraordinary opportunity to take a look at the everyday life of sailors who lived hundreds of years ago. The Baltic Sea is like a big underwater museum waiting to be visited. Project Baltacar manager Marii Asmer reflects on experiences related to demonstrating the huge tourism potential of the underwater cultural heritage of the Baltic Sea.
Uniqueness of the underwater cultural heritage
Every now and then, one can notice a perception among divers that there is not much to look at in the Baltic Sea, and even if there is, it cannot be seen due to poor visibility. As a matter of fact, that is not the case at all. There are areas where divers cannot see beyond their hands, depending on different factors such as flowering of aquatic plants, currents etc., however there are also areas where visibility reaches tens of meters. It is therefore crucial to choose suitable areas for developing diving tourism.
In order to demonstrate tourism potential of the unique underwater cultural heritage, various institutions from Estonia, Finland and Sweden joined forces under the leadership of the Estonian Heritage Board and project Baltacar. Project manager Marii Asmer notes: “We have a glorious underwater cultural heritage here in the Baltic Sea that is definitely worth a visit. It is not always the case that the water is always dark, cold and visibility poor.” However, Marii admits that diving in the Baltic Sea poses a much greater challenge than diving in warm, transparent waters. The increasing interest in visiting the underwater museum in the Baltic Sea is reflected by numerical feedback - with every year more and more divers visit wrecks. "We have realized that diving in the Baltic Sea does offer more, and the experience that visitors get is awesome."
Diving in Central Baltic waters mostly requires more experience. Wrecks developed for diving tourism under the Baltacar project have been selected in a way that technical diver qualification would not be necessary - the first qualification is sufficient to discover wrecks in Finland and Sweden. Wrecks in Estonian waters (6) selected for mapping within the Baltacar project and made more accessible to divers are from the times of World War I. These are larger and located deeper than the wrecks selected by the northern project partners, and therefore it is necessary to have an AOWD qualification[1] to visit them.
Good preservation conditions for shipwrecks
Bottom of the Baltic Sea is one of the most densely wrecked areas in the world. Its cold, dark water with low salinity and otherwise poor living conditions have created good conditions for survival of the wreckage. As the Baltic Sea has a long and dignified maritime history, there is plenty to see here. While the salinity, daylight and temperature of the water in the southern seas often affect wood badly, resulting in rapid degradation, the Baltic Sea has particularly good preserving conditions for wooden shipwrecks.
Good conservation conditions are crucial as historical shipwrecks are important elements of the common past of the countries around the Baltic Sea. Shipwrecks are also non-renewable resources used for research, interpretation of historical events, as well as for educational purposes and development of cultural tourism.
The waters of Western Estonia, especially sea around Hiiumaa and Saaremaa, are the most suitable for diving tourism development in Estonia. There is no shortage of interesting wrecks in these waters, and access to these wrecks is made more accessible by the fact that, as the depth does not reach up to more than 30 meters, diving here is also suitable for amateurs. In the waters of Saaremaa and Hiiumaa, both sailing ships and warships that recognized the events of the First and Second World War are well-preserved. Six wrecks from both the War of Independence and World War I were selected as destinations in Estonian waters in the framework of project Baltacar.
Safer diving both for divers and shipwrecks
Regulations regarding diving to protected wrecks vary from country to country. Diving to underwater monuments is regulated by the Heritage Conservation Act. Underwater monuments and the surrounding area may only be dived under the direction of the diving company or a dive permit, thereby the dive permit only applies to the permit holder.
Depending on the level of equipment of the diving vessel, both finding the wreck and throwing the anchor can take a long time or even fail, in the worst case scenario even damaging the wreck. Therefore, the first step in the process of providing access to project Baltacar's sights was installation of anchor buoys on wrecks in Estonian and Finnish waters. "We have installed anchor boats on the bottom of the Baltic Sea to make locating wrecks more easy and allow divers to anchor their boat without having to drop their anchor on the seabed and risk damaging the wreck," says Marii. Diving is also made safer by having 3D models accessible for the diver in order to explore wrecks and do preliminary work even before going under water.
In addition to divers, responsible access to shipwrecks is also safer for wrecks as part of cultural heritage. While prohibiting or restricting wreck diving was a fairly common practice in the past, this is not the case today, and thanks to Baltacar's documentary work and 3D models, there is now a comprehensive overview of shipwrecks. The data collected by the protectors of cultural heritage is indispensable, including an overview of how visiting has affected the wrecks.
Like in a "real" museum
The first underwater wreckage park was built by the Finnish National Heritage Board in the year of 2000 on the Swedish liner Crown Prince Gustav Adolf, which sunk in 1788 in waters near Helsinki. The shipwreck is located on the Helsinki-Tallinn shipping line and it would be impossible to dive there without anchor buoys. Many Finnish divers celebrate start of the new diving season with their first dive in this wreck park.
As divers begin to descend to the buoys, they are greeted by an information board with a map that marks their location with red dots, suggesting the exact location of the visitor in the underwater museum, just like in a real museum. The anchor buoy chain connected to the wreck is so close that it is nearly impossible to miss it, which ensures that the diver is in the right place and does not have to spend valuable time in water locating the wreck.
Information boards in Estonian waters are somewhat simpler, since the so-called bottom time here is shorter than in Finnish waters due to the greater depths, so there would be no time to read longer stories here. The depths of Finnish waters are shallower, has has enabled to install pyramid concrete constructions near the wrecks, with text that gives an insight into the history of the wreck and provides other tips and tricks regarding the visit.
Common approach to presenting underwater heritage
Aim of the project was to unlock the tourism potential of the Baltic Sea's underwater cultural heritage by creating better solutions for visiting unique underwater objects at their original location. The project created a tourist attraction in the Central Baltic area, consisting of shipwrecks in Estonia, Sweden and Finland. The wrecks are equipped with anchor buoys and information boards in situ, history about the wrecks and 3D models are available on the web. Forces were also joined in order to jointly market and promote underwater heritage tourism to raise awareness of the unique underwater cultural heritage of the Baltic Sea, good preservation conditions and the potential of the underwater heritage to develop tourism in the region.
“In cooperation between the three countries, we wanted to show in a comprehensive way that the unique heritage of the Baltic Sea is worth visiting. In addition to the underwater heritage, familiarization with the area, for example by on-ground excursions, is important,” tells Marii about different aspects of cross-border cooperation. Although she admits that this is a niche product, interest in it seems to be high. Marii adds: "We can also introduce the underwater heritage to those who never go underwater."
Making the rich underwater cultural heritage of the Baltic Sea more accessible for divers and other interested parties was funded by the Central Baltic Programme in the period of 2014-2020. Aim of the program is to strengthen cooperation between the regions of Estonia, Finland, Sweden and Latvia in order to have a more competitive economy, better connections, more sustainable use of resources and a more socially inclusive living environment in the programme area.
Eesti keeles
Veealune muuseum keset Läänemerd
Läänemerre uppunud laevade vrakid on hästi säilinud ning annavad harukordse võimaluse heita pilk sadu aastaid tagasi seisma jäänud meremehe argipäeva. Läänemeri on justkui suur veealune muuseum, mis ootab külastamist. Projekti Baltacar juht Marii Asmer kõneleb kogemustest Läänemere rikkaliku veealuse kultuuripärandi sukeldujatele ja muidu huvilistele kättesaadavamaks tegemisel.
Veealuse kultuuripärandi unikaalsus
Sukeldujate seas võib siiani kohata arvamust, mille kohaselt ei ole Läänemeres eriti midagi vaadata, ja isegi kui on, pole võimalik seda halva nähtavuse tõttu siiski näha. Tegelikult ei ole see sugugi nii. On piirkondi, kus sukelduja ei näe erinevatest teguritest olenevalt nagu veetaimede õitsemine, hoovused jm oma kätest kaugemale, kuid on ka alasid, kus nähtavus ulatub kümnete meetrite kauguseni. Seetõttu on sukeldumisturismi arendamisel oluline valida selleks sobivad alad.
Unikaalse veealuse kultuuripärandi turismipotentsiaali demonstreerimiseks ühendasid Muinsuskaitseameti eestvedamisel projekti Baltacar raames jõud Eesti, Soome ja Rootsi erinevad asutused. Projektijuht Marii Asmer nendib: „Meil siin Läänemeres on tegelikult väga uhke veealune kultuuripärand, mida tasub külastada. Ei ole nii, et alati on vesi pime ja külm ning nähtavus kehv.“ Siiski tõdeb Marii, et Läänemeres sukeldumine on võrreldes soojade ning läbipaistvate vetega oluliselt suurem väljakutse. Üha suuremat huvi Läänemeres asuva veealuse muuseumi külastamise vastu peegeldab numbriline tagasiside – iga aastaga on aina rohkem sukeldujaid vrakke külastamas. „Oleme aru saanud sellest, et sukeldumine Läänemeres pakubki midagi enamat, samuti on elamus, mille külastajad saavad, vägev.“
Tihtipeale on meie vetes sukeldudes tarvis suuremat kogemuste pagasit. Projekti Baltacar raames sukeldumisturismi sihtkohtadeks arendatud vrakid on valitud nii, et nendega vee all tutvumiseks ei pea omama tehnilise sukelduja kvalifikatsiooni – Soome ja Rootsi vrakkide avastamiseks piisab ka esmasest kvalifikatsioonist. Baltacar projekti raames kaardistamiseks valitud ja sukeldujatele ligipääsetavamaks tehtud vrakid Eesti vetes (6) on Esimese maailmasõja aegsed. Need on põhjanaabrite projekti valitud vrakkidest suuremad ning asuvad sügavamal ning sel põhjusel peab nende külastamiseks omama AOWD kvalifikatsiooni[1].
Head säilimistingimused laevavrakkidele
Läänemere põhi on üks kõige tihedamini laevavrakkidega kaetud piirkondi maailmas. Selle külm, pime ja vähesoolane vesi ning vähene elutegevus on loonud rusudele head säilimistingimused. Et Läänemeri on ka pika ja väärika meresõiduajalooga, on siin vaatamisväärset küllaga. Kui lõunamaade meredes mõjuvad tihtipeale vee soolsus, päevavalgus ja temperatuur puidule halvasti, mistõttu käib lagunemisprotsess kiiresti, on Läänemeres eriti head säilimistingimused justnimelt puidust laevavrakkidele.
Head säilimistingimused on olulised, kuna ajaloolised laevavrakid on Läänemerd ümbritsevate riikide ühise mineviku tähtsad elemendid ja taastumatud ressursid, mida kasutatakse teadusuuringuteks, ajaloosündmuste tõlgendamiseks, samuti hariduslikel eesmärkidel ja kultuuriturismi arendamiseks.
Sukeldumisturismi arenguks Eestis on sobivaimad Lääne-Eestis asuvad veed, eriti Hiiumaad ja Saaremaad ümbritsev meri. Nendes vetes ei ole puudust huvitavatest vrakkidest, samuti teeb nende vrakkidega tutvumise kättesaadavamaks asjaolu, et kuna sügavus ulatub kuni 30 meetrini, on siin sukeldumine sobiv ka amatöörsukeldujatele. Saaremaa ja Hiiumaa vetes on hästi säilinud nii purjelaevu kui Esimese ja Teise maailmasõja sündmusi tunnistanud sõjalaevu. Projekti Baltacar käigus valiti Eesti vetes sihtkohtadeks välja kuus vrakki, mis pärinevad nii Vabadussõja kui Esimese maailmasõja aegadest.
Turvalisem sukeldumine
Regulatsioonid kaitstud vrakkidele sukeldumise osas varieeruvad riigiti. Sukeldumist veealustele mälestistele reguleerib muinsuskaitseseadus. Veealusel mälestisel ja seda ümbritseval alal võib sukelduda vaid sukeldumisteenust pakkuva ettevõtja juhendamisel või sukeldumisloa alusel, seejuures kehtib sukeldusmisluba vaid loa omanikule.
Sõltuvalt sukeldumisaluse varustuse astmest võib nii vraki ülesleidmine kui ankru heitmine võtta pikka aega või koguni ebaõnnestuda, halvemal juhul ka vrakki lõhkuda. Sestap oli projekti Baltacar vaatamisväärsustele ligipääsu tagamise esimeseks sammuks Eesti ja Soome vetes asunud vrakkidele ankurdamispoide paigaldamine. „Paigaldasime Läänemere põhjas asuvatele ankrupoid, mis aitavad vraki merel kergemini üles leida ning lasevad sukeldujatel oma paadi kinnitada, ilma et nad peaks oma ankrut merepõhja viskama ja riskima vraki kahjustamisega,“ kõneleb Marii. Samuti teeb sukeldumise turvalisemaks võimalus tänu 3D-mudelitele juba enne vette minekut vrakkidega tutvuda ning teha ära eeltöö selles osas, kus miski asub.
Lisaks sukeldujatele on laevavrakkide vastutustundlik külastamine turvalisem ka kultuuripärandile ehk vrakkidele. Kui vrakkidele sukeldumise keelamine või piiramine oli varem üsna levinud praktika, siis täna see nii ei ole, ning tänu projekti Baltacar tulemusena sündinud dokumenteerimistööle ja 3D-mudelitele põhjalik ülevaade laevavrakkidest. Kultuuripärandi kaitsjatele-säilitajatele on kogutud andmed asendamatud, muuhulgas annavad need ülevaate sellest, kuidas on külastamine vrakkidele mõjunud.
Nagu „päris“ muuseumis
Esimese veealuse vrakipargi rajas Soome Muinsuskaitseamet 2000. aastal Rootsi liinilaevale Kroonprints Gustav Adolf, mis hukkus 1788. aastal Helsingi lähedal asuvates vetes. Laevavrakk asub Helsingi-Tallinna laevaliinil ning sellele sukeldumine oleks ankurpoita võimatu. Paljud Soome päritolu sukeldujad tähistavad uue sukeldumishooaja algust esimese sukeldumisega just selles vrakipargis.
Kui sukeldujad hakkavad mööda poid minema alla, tervitab neid infotahvel kaardiga, mis tähistab punaste täppidega nende asukoha, andes aimduse allveemuuseumi külastaja täpsest paiknemisest, justnagu päris muuseumis. Ankurdamispoi kett, mis läheb vrakini, on vrakile nii lähedal, et sealt on juba vrakk nähtav, mis kindlustab selle, et sukelduja on õiges kohas ega pea vraki otsimisele väärtuslikku vees oleku aega kulutama.
Eesti vetes asuvad infotahvlid on mõnevõrra lihtsustatumad, kuna nn põhjaaeg on Soome vetega võrreldes suuremate sügavuste tõttu lühem, mistõttu ei jätkuks pikema jutu lugemiseks aega. Soome vete sügavused on madalamad, tänu millele on seal asuvate vrakkide juurde paigaldatud püramiidikujulised betoonkamakad, millel olev tekst annab aimduse vraki ajaloo kohta ja jagab muid nõuandeid ning nippe.
Ühine lähenemine veealuse pärandi tutvustamisele
Projekti eesmärk oli Läänemere veealuse kultuuripärandi turismipotentsiaali kasutamine, luues paremaid lahendusi unikaalsete veealuste objektide külastamiseks oma algsel asukohal. Projekti käigus loodi Läänemere piirkonda turismiatraktsioon, mis koosneb Eesti, Rootsi ja Soome laevavrakkidest. Vrakid on varustatud ankrupoide ja infotahvlitega in situ ning veebis on üleval vrakkide ajalugu ja 3D mudelid. Samuti ühendati jõud ühiseks veealuse päranditurismi turunduseks ja tutvustamiseks, et tõsta teadlikkust Läänemere unikaalsest veealusest kultuuripärandist, headest säilimistingimustest ning veealuse pärandi potentsiaalist piirkonna turisminduse arendamisel.
„Tahtsime terviklikult, kolme riigi koostöös, näidata, et see on ühine unikaalne Läänemere pärand, ja et seda tasub külastada. Lisaks veealusele pärandile on oluline piirkonna tutvustamine, näiteks maapealsed ekskursioonid,“ kõneleb piirülesest jõudude ühendamisest Marii. Ehkki ta tõdeb, et tegemist on nišitootega, paistab huvi selle vastu olevat suur. Marii lisab: „Samuti saame veealust pärandit tutvustada neile, kes ei lähegi kunagi vee alla sukelduma.“
Läänemere rikkaliku veealuse kultuuripärandi sukeldujatele ja teistele huvilistele kättesaadavamaks tegemist rahastas Kesk-Läänemere piiriülese koostöö programm perioodil 2014-2020. Programmi eesmärk on tugevdada koostööd Eesti, Soome, Rootsi ja Läti regioonide vahel, et programmipiirkonnas oleks konkurentsivõimelisem majandus, paremad ühendused, jätkusuutlikum ressursside kasutamine ning sotsiaalselt kaasavam elukeskkond.
